Levinuim müüt on, et eraisikult laenamine käib «ilma paberiteta ja ilma kontrollita». Tegelikkuses tekib leping ka suulisest kokkuleppest — koos kõigi kohustustega.
Võlaõigusseadus käsitleb laenulepingut kui kokkulepet, millega laenuandja annab laenusaajale rahasumma ja laenusaaja kohustub selle tagasi maksma. Seadus ei nõua laenulepingult notariaalset vormi ega ka kirjalikku vormi, kuid vaidluse korral peab raha andmist ja tagasimakse tingimusi keegi tõendama — seetõttu on kirjalik leping praktikas ainus mõistlik valik. Sellest tuleneb teine oluline vahe: kui laenuandja on eraisik, kes laenab juhuslikult, ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga ja tarbijakaitselised piirid ei rakendu automaatselt. Kui aga keegi annab laene majandus- või kutsetegevuses, vajab ta krediidiandja tegevusluba ning tema lepingule kehtivad tarbijakrediidi reeglid, sealhulgas krediidi kulukuse määra ülempiir, mis on seotud Eesti Panga avaldatud keskmise tarbimislaenude kulukuse määraga. Kolmas vorm on laen inimeselt inimesele ehk P2P: seal ei suhtle osapooled omavahel üldse, vaid platvorm hindab maksevõimet, koostab lepingu ja haldab maksegraafikut — laenusaaja jaoks näeb see välja nagu tavaline veebilaen.
- Kirjalik leping
- Isikutuvastus
- Ilma ettemaksuta